Pointless post

Suur Igavus on jälle vallutanud kõik mis vallutada annab ning ma pidin endale eile täitsa ise tegevust otsima. Kogu rahvas on kas kuskile teise ilma otsa nahhuj tõmmanud või on niisama hõivatud. Ja need houmid, kellel praegu vaheaeg algas, on kõige hullemad. Järsku on neil sadamiljontriljon tähtsat tegemist mida ei õnnestu edasi lükata, et minuga ka vahelduseks mängima tulla.
Nagu ma juba mainisin, tuli mul endale tegevust leida. Toa koristasin ära, möllasin umbes tunnikese koeraga väljas ringi, õhtusöögiks ahjukartulid koorekastmes sai kah valmistatud, vahepeal joonistasin, tegin teed, lugesin veel ühe Pratchett-i raamatu läbi (üleeile alustasin), keetsin veel teed, rääkisin Kaisaga üle pika aja jälle (ja ta enam ei üritagi mind kasvatada, ütles et loobus juba ammu. Ma imestan kuidas ta niigi kaua vastu pidas). Ja kell oli alles 10. Fakkk.
Hakkasin oma vanu blogiposte lugema siis. Ma oleksin ennast kõveraks naernud. Ei tea, kas see tuli sellest, et ma olin kunagi tõesti vaimukas (höhö, väike egolaks) või nostalgia lõi pähe.

Ja see kuradi lörts, mida iga päev ülevaltpoolt kraevahele tungib, võiks mujale kolida. Tuul on kah kohe eriti õel. Võeeeh. Tuleks kevad, saaks jälle ringi hääletada.